vestleja

Johan on meil jõudnud sellesse vanusesse, kus "juttu jätkub kauemaks" ka võhivõõraga.
Vanasti ikka oli tema see, kes kartlikult emme taha või laua alla puges ning igaks juhuks veel hästi kurja näo pähe tegi, kui võõrad tädid temaga juttu teha püüdsid. Ja Liisa vestles kõigiga julgelt. Nüüd aga oleme meie Liisaga viisakalt vait, kui metsas või õues teistest inimestest möödume, Johan aga leiab ilmtingimata aega seletada neile midagi. Näiteks et " Seal metsas on niiiiii-niiiiiiiiii palju sinililli!!! Ja et ta nägi ÄMBLIKKU ka!" Või lihtsalt teatab, et me läheme pärast liivakasti mängima. Enamasti vestab ta oma juttu suurest õhinast säravate silmade ja väga kõva häälega. Ja peaaegu mitte keegi ei suuda naeratust maha suruda ja vastamata jätta, kui teda sel viisil kõnetatakse.