aialood

Kui jälle Soome tulime, oli lumi siitki läinud, ainult katuseräästast kukkunud lumehunnikud on veel osaliselt alles.
Nii kui Liisa siin õue sai, haaras ta kohe oma väikse reha ja hakkas talvejooksul männi otsast varisenud okkaid ja risu kokku riisuma.
Mina veel reha võtmiseni polegi jõudnud, aed tundub olevat sügisest sedavõrd korras, et kannatab nii ka olla.
Selle asemel hakkasin maad kaevama. Lapsed olid ka muidugi oma väikeste plastmassist lumelabidatega kohal ja rõõmustasid iga vihmaussi üle!. Ning eile külvasime maha juba redist, porgandit, tilli ja herneid.
Liisa proovis ka porgandeid ja herneid külvata, sai enamvähem hakkama - pärast ma kohendasin veel paari kohta. Johaniga käis asi nii, et pane see hernes siia .... ja nüüd see järgmine siia ... jne.

Aiapahandus.
Meil olid krookused maja kõrval väljas. Liisa tahtis neid kangesti korjata. Seletasin siis, et need pole vaasililled, aga lubasin tal siiski ühe võtta, et ta neid ka seestpoolt uurida saaks.
Johanile rääkisin hiljem lühidalt sedasama.
Aga kogu mu diplomaatililne kõneviis lõppes järgmisel päeval, kui Johan tuli peotäie krookuste ja mõne siniliiliaga. Ja vaene Liisa (kui põhjalikumalt instrueeritud ja arukam laps) sai peamise koosa, kuna oli ka juures olnud. Kuigi tema oli taas võtnud ainult ühe krookuse.

Noh, praeguseks on meil jälle lilli maja kõrval - esimesed kuldtähed on õitsema hakanud. :)