sinililled

lugesin Karina blogist, et Hiiumaal juba sinililled väljas. Ei jäänud muud üle, kui seadsime Suurel Reedel meiegi lastega sammud metsa poole. Esimene pilk teeäärsesse lasteaia metsa sinililli ei tuvastanud. Jätkasime siiski oma rännakut ületee-metsa suunas ning leidsimegi teeäärest ... kaks paiselehte :)! Me ei lasknud end aga kursilt kõrvale kallutada, ning peagi hingasime mõnuga sisse metsa kevadist hõngu. Ja äkki, otse meie kõrval sambla sees piiluski esimene sinilillede pesakond. Alles väikesed ja nupus, aga siiski sinililled! Ja sealsamas lendas esimene kuldkollane liblikas. Ning läheduses paistis sipelgapesa, mille päikesepoolne külg lausa mustendas end soojendama tulnud pesaomanikest.
Esimeste sinilillede, liblika ja sipelgate järel tulid peagi järgmised ja järgmised. Liisa noppis lilli, Johan ajas ennastunustava hasardiga liblikaid taga, Oskar magas päikese poolt soojaksköetud vankris ja mina panin paar sinilille sipelgapessa, et näidata lastele, kuidas nad roosaks lähevad.
Meie laste kevaded on ju siiamaani ikka Soomes möödunud, nii et õiget sinilillede aega nad oma silmaga näinud polnudki. Rääkisin siis neile, et kui emme väike oli, siis tuli igal kevadel lõpuks aeg, mil metsaalune lausa sinetas. Ja siis see juhtuski! Jõudsime oma jalutuskäigul soojema nõlva peale, ning äkki ei pidanud sinililli enam terava pilguga otsima, vaid kõik põõsaalused ja kogu teeäär olid täis lahtilöönud õisi. Johangi õppis lilli korralikult pika varrega noppima. Ja kodus jätkus neid kolme vaasi.