Jõulud

Jõululaupäeva hommikul vaatasid lapsed telekast barbie jõulufilmi ning seejärel ehtisime kuuse ära.
Pärastlõunal pidime minema poodi, siis kalmistule ja seejärel kirikusse.
Tegelikkuses võttis pood nii kaua aega, et läksime sealt otse Jaani kirikusse, kus olime teenistuse alguseosa, ning seejärel alles surnuaeda.
Kalmistu oli ootamatult pime, nagu mets. Ei ühtegi tänavalaternat. Varasematel aastatel on vist lumi veidi valgustanud. Igatahes seekordne pimedus tundus kuidagi eriti suur. Aga see ei olnud üldse mitte hirmus. Igal pool põles küünlaid ning siin seal oli näha teisigi inimesi liikumas ja küünlaid viimas. Lapsed said kindlasti omaette elamuse. Oskargi, kes autost välja astudes virilamad noodid üles tõmbas, jäi vait ja kõndis rõõmuga kaasa.
Koju jõudes aga polnud enam midagi, mis Oskari virina vaigistanud oleks. Väsinud laps, tühi kõht... Midagi sööma ta aga sel hetkel ei nõustunud.
Panime kiiresti valmiskooritud kartulid keema ning lükkasime kapsad ja prae ahju soojenema. Et toidu valmimine aga siiski poole tunni võrra aega võtta tõotas, mõtlesin mina, et äkki saaks Oskari vait ja lastele tegevust, kui nad igaüks ühe jõulukingi kätte saaks. Johani puhul läks asi täppi. Enne kui söök valmis sai, oli tal juba juhendi järgi vägev lego-laev kokku pandud. Vanaema naeris, et poisil on ikka loogikat, kui selgus, et Johan oli omaalgatuslikult MÕÕTNUD välja õngenööri pikkuse ja sellest siis paraja jupi lõiganud. Selle juures oli ainult üks viga - ta oli mõõtnud seda joonise peal, mis polnud sugugi selleks mõeldud - sellel oli laev kujutatud palju väiksemana kui tegelikult :)
Liisa oli ka oma petshop'i kassikestega väga rahul ja mängis kenasti kuni söögini. Kes aga rahul polnud, oli Oskar. Ennegi viril laps pani meie närvid vanaemaga ikka päris parajalt proovile, kuna põhimõtteliselt röökis peaaegu kogu aja kuni söögini.
Peale sööki aga jäi peaaegu kohe rahulikuks.
Pikapeale taastus minugi jõulutunne, ning võtsime ette kuusel küünalde süütamise ning salapärasel kombel kuuse kõrvale ilmunud kingipakkide avamise.
Need rõõmustasid kõiki.

Muide - järgmistel päevadel on Oskar ja vanaema kuidagi eriliselt hästi omavahel toime saanud. Oskar on nüüd kasvanud nii suureks, et talle pakuvad huvi kõik need raamatud, mida vanaema on omal ajal lugenud Liisale ja seejärel Johanile ning püüdnud ka talle lugeda. Esimesel jõulupühal veetiski Oskar pool päeva nii, et valis aga jälle riiulist järgmise raamatu ja tõi vanaemale koos vaatamiseks ja ettelugemiseks. Teine pool päevast ja ka palju aega järgmistel päevadel on kulunud neil vanaemaga mängimisele. Küll mängitakse mänguloomadega, küll tehakse "mustkunsti". Ühel õhtul mängiti koguni peitust ja see oli laste meelest eriti põnev, nii et Johan ja Liisagi kohe sellega liitusid. Kuigi ega meil sobivaid peidukohti just palju ei ole. Aga on ju nii lõbus kuulata vanaema täie näitlejameisterlikkusega otsimas: "vaasi sees teda ei ole .... prügiämbris ka mitte.... Ta on kindlasti köögi laua all .... Ei olegi!!! .. No siis on ta kardina taga... jne." Oskaril läks enamasti põnevus nii suureks, et pärast paari vale kohta hüüdis suure häälega: "Siin, vanaema, ma olen siin!!!" ning tuli hüpeldes peidust välja.
Johanile ja Liisale on endiselt tähtis vanaema õhtujutu lugemine. Ning sageli nurub Johan, et peale seda veel vanaema jutustaks mõne loo jänesepojast ja karust. Need on vanaema enda väljamõeldud väga sõbralikud lood. Vanaema aga on ka lastel enestel lasknud nende tegelastega oma lugusid välja mõtelda. Nii et mõnikord jutustavad nad õhtul kohe pikemalt.

Esimesel jõulupühal käis meil Joosep oma emaga külas. Meie olime nende juures enne jõule käinud.
Teisel pühapäeval aga oli koguduse "Jõulupuu". Kui sinna sõitsime ja autost välja astusime, tundis Oskar koha ära ja teatas rõõmsalt: "Siin oli meil enne see kaevamise pidu!" Suvel olid jah seal mulla tasandamise ja kivikorjamise talgud. :) Jõulupeol anti meiegi lastele kommipakid. See oli väga tore, sest Liisa oli oma soome kooli kommipakist ilma jäänud, kuna tulime ju ära eelviimasel koolipäeval.
Jõulude teise püha õhtul jõudis ka taas Kaarel Eestisse. Pabistasime küll kõik, et kuidas ta sellise ilmaga sõidab, aga just tema sõidu ajaks vaibus torm ning tuulekiirus oli ainult 9-12m/s. Kohale jõudnud, oli tema esimese päeva tööks kohe tormikahjustuste ennetamine. Veskimetsas ohtlikult kaldu vajunud kase jäme haru tuli maha saagida.
Õhtul aga tegime seal seapraadi ja jagasime samuti kingitusi. Lapsed said vahvad nokkmütsid, millel päikeseprillid ja pisike ventilaator küljes. Oskar on veendunud, et see on tema sukeldumise müts, sest tema oma on sinine ja seal on kalad peal. :)