Taas Hiiumaal

Me olime vahepeal jälle pool nädalat Hiiumaal. Reis algas huvitavalt - leidsime praamist haruldase pääsusaba liblika, kes küll enam lennata ei saanud ning reisis seetõttu Liisa käe peal meie Hiiumaa sõprade majani. Ööbisime seekord Martinite suvilas Käina lähedal. Liisa mängis õhinal nende pere lastega, poiste jaoks oli vanusevahe veidi liiga suur. Nemad tegutsesid eelkõige mänguasjadega. Oskari jaoks oli parim asi puuoksast ise tehtud nukk, mille ta endale ka kingituseks välja nurus. See ühendas tema jaoks ilmsalt kõik spidermanid, batmanid, supermanid ja isegi robotid, nii et väga universaalne asi. Lisaks oli see ka mulle vastuvõetav, mida enamjagu mänguasjapoodides robotite nime all müüdavad koletised pole.
Johan uuris ka niisama ümbrust ning selle käigus tõmbas toas alla arhailise (rikkis) pommidega seinakella pommi koos ketiga. Polnud miskit teha, tuli mul see kell siis lahti võtta ja üles leida asi, mille küljes pommi kett käima pidi.
Ühel päeval said suuremad lapsed osa laste pühapäevakoolitunnist ning samal päeval toimus ka suurem laulu-pillimänguproov. Õhtupooliku sisustas ujumine väga soojas merevees ning tagasiteel proovisime (laste jaoks esmakordselt) suurt külakiike.
Järgmisel päeval aitasime Pühalepa palvemaja koristada Vennastekoguduse koosolekute tarvis.
Päevad olid kuumad ning öösiti kõmistas kõu. Ühel õhtul lausa jälgisime, kuidas päikeseloojakul lähenes kiiresti-kiiresti tume pilv, hetkeks nägime veel punase taeva taustal täiesti punast vikerkaart, kuid fotoka toomise ajaks oli see juba kadunud ning peagi langesid esimesed rasked piisad, muutudes paari hetke pärast täielikuks padukaks. Johan ei lubanud meil isegi ust lahti teha - tema kartis nii vihma kahinat(pigem mürinat), kui ka äikest. Hoidis isegi kõrvu kinni. Liisaga käisime sellest hoolimata ikkagi verandal vihma vaatamas. Oli ikka võimas küll.
Hommikuks aga tõusis päev jälle värske, sooja ja puhtakspestuna.