Uus katse

Käisime lõpuks eile, peale pikka venivat köha-nohu perioodi, lastega staadionil suusatamas. Mina tegin neile nalja, et lähme vaatama, kes kiiremini sõidab, kas Johan või Liisa. Liisa naeris selle peale. Aga kui kohale jõudsime ja suuremad lapsed rajale lasin, pidi Liisa tunnistama, et Johanile järgi saamiseks pidi ta õige tugevat tööd tegema. Johani rühm on lihtsalt vahepeal vist viis korda suusatamas käinud, iga kord üle tunni. Ja selgus, et Johan polnud sugugi ilmaasjata kiidelnud, et tema "sellest ja sellest ja sellest ja kõigist seal mööda sai".
Lõpuks lõppes võidukihutamine ning Liisa ja Johan sõitsid sõbralikult paralleelsetel radadel rõõmsa tujuga. Mäekesest alla sõites sai Liisa olla jälle suurem ja targem ning õpetas Johanit põlved kõveras hoidma. Selleks ajaks, kui me Oskariga paarkümmend meetrit edasi olime saanud, olid suuremad lapsed kaks ringi teinud. Johan ei oleks kuidagi veel ära tulnud, niisiis lasin neil veel ühe ringi sõita, kuni meie kõrval platsil uisutajaid vaatamas käisime.
Koju jõudes sõime omatehtud jäätist. Maasikatega.

Täna käisime siis omakorda uisutamas.
Sellega oli palju rohkem tegemist. Mõlemad lapsed kukkusid korduvalt. Oskar keeldus uiskudest täielikult ja jooksis saabastega jääl ringi ning kukkus palju vähem. Johan ja Oskar tassisid kaasas hokikeppe, Liisa viskas laiali oranze märke ja korjas siis kokku, kujutledes, et on iluuisutamise võistlustel see laps, kes kuulsuste lilled kokku korjab. Lõpuks aga kukkus nii õnnetult, et virutas endale uisu tagaosaga vastu selga. Selle peale hakkasime koju sõitma, aga kodus jäid Liisal veel sõrmed auto ukse vahele, nii et küüne kõrvalt hakkas veidi verdki jooksma. Sellest jätkus nuttu pikemaks, isegi jäätis ei lohutanud. Tundus, et peab ju teise käega viga saanud kätt kinni hoidma ja süüa ei õnnestu.
Õhtul aga harjutas ta juba klaverit ega kurtnud enam ei selja ega käevalu.