vaktsineerimine

Kui suvel seagripi vastu vaktsineerimisest juttu oli, kehitasin ma põlglikult õlgu ja arvasin, et mis seal siis on, kui tuleb, põeme läbi.
Kuid nüüd siin oma maakonnast tulevaid sõnumeid kuulates, et see-ja see lasteaed või kool on haigestumiste tõttu pooltühjad, hakkas hirm naha vahele pugema. Tundub, et see on poole nakkavam, kui tavaline gripp.

Tuletasin meelde seda ainumast korda, kui ma ise õiges gripis olin. Kooliajal. Positiivsed mälestused sellest haigusest piirduvad sellega, et jõudsin ilusti kohustusliku "Tõde ja õigus" läbi lugeda. Aga negatiivse poole pealt - oli ikka väga kehv olla küll.

Mõtlesin, et kui meil kogu pere korraga seagrippi nakatuks, ei jaksaks mina küll (ise haigena) kõiki lapsi kordamööda lohutamas ja tohterdamas käia. Ja tundub, et see, millal haigus Liisa lasteaeda jõuab, on ainult aja küsimus.

Seega:
Kasutasime kohalikku vaktsineerimispäeva ja lasime kõigile oma lastele süstid teha. (Praegu vaktsineeritakse siin ainult lapsi ja krooniliste haigustega inimesi.)
Järgmisel päeval oli Oskaril kerge palavik, ning Johan veidi viril. Aga muud ei miskit. Loodetavasti ei jõua see seatõbi siiakanti enne, kui kaks nädalat mööda saab. Et vaktsiini toime õieti mõjule pääseks.



Ps. - kõik siinsed soomlased keda tean, on samuti oma lapsed vaktsineerida lasknud, nii et on väike võimalus, et see haigus Liisa lasteaia puutumata jätab.
Aga noh - vähemalt hea rahulik laevadega Eesti-Soome vahet sõita.

Ps 2. Täna kuulsime, et Tamperes on Kaarli sõbra poeg juba seagripi koolist koju toonud.