Johani kõverad jutud

Johaniga on meil vahel päris tegemist, et aru saada, kust läheb fantaasia ja algab tegelikkus ning vastupidi. Mõne üksiku lausega võib ta luua sellest mis tegelikult toimus sootuks erineva pildi.

Näiteks võib ta tulla õuest hirmus õnnetu näoga ja teatada, et teine poiss võttis tema asfaltikriitidest kolm tükki endale. Kui oleme vanaemaga tükk aega asja uurinud ja seletanud, et nii ikka ei saa ja õpetanud, kuidas enda eest seista tuleb, ja lubanud kohe homme selle poisiga rääkima minna, esitab keegi poolkogemata süütu küsimuse : "Kas ta küsis su käest, et kas ta tohib need kriidid endale võtta?" selgub, et "jah, küsis küll".!! "Ja mis sina vastasid?" "Ütlesin, et JAH" !!!!!!!!!!!!! no lihtsalt ei ole sõnu!!!!!!!!!!!!!!!!!
Teine juhus.
"Tead, üks poiss kaotas oma mobiili ära, kui me tagaajamist mängisime. Ja pärast ta ütles, et ta ..........(ei kannata trükimusta) kui ma veel tema telefoni üles leian"
Johani jutustiili tundes mõtlesin ma algul, et äkki oli ..... öeldud selle kohta, kui ta veel peaks poissi taga ajama, nii et tolle telefon uuesti ära KAOB. Seletasime siis pikalt, et poiss ütles ilmaasjata nii ja et nii ei tohiks üldse rääkida jne jne.
Aga Liisa seletas asja lahti. Nimelt olid nad aidanud poisil mobiili otsida ja Johan oli mitu korda teinud halba nalja "näe, siin ongi su telefon". Mõni ime siis, et poiss vihastas ja püüdis kõvade sõnadega sellele naljale piiri panna.

Tegelikult on läbi kogu suve olnud sarnaseid juhuseid, kus esmalt jääb mulje, et Johanile on liiga tehtud, aga lähemal uurimisel selgub, et ta ise alustas (nt. võttis luba küsimata teise asja või lõhkus liivast ehitise) või on temaga kõik "ülekohus" korralikult kokku lepitud.

Eks ta on ju ikka veel kolmene, kuigi mõnest viieaastasestki pikem. Mis seal imestada, kui teised temasse kui endasugusesse suhtuvad ja ta rumalustele läbi sõrmede ei vaata.