ronija

Oskari oskused täienevad üha. Näiteks köögilauale ei saa enam mitte midagi jätta, sest viimase nädala jooksul on ta järjekindlalt tõestanud, et see kuulub KÕIGILE meie pere liikmetele. Ja et laualt asjade võtmiseks on kõige mugavam olla ise seal PEAL.
Uusi vallutusi on tehtud ka korteri teistes ruumidas.
Paar päeva tagasi kuulsin ta hädaldamist ja leidsin ta vanaema toast AKNALAUALT. Ihuüksi!
Ilmselt oli ta öökapile roninud ja sealt neljakäpukil piki aknalauda edasi liikunud, nii et nüüd laiutas kõrval umbes meetri sügavune kuristik.
Sellest ehmatusest ja meie keelamistest hoolimata kipub ta üha uuesti ja uuesti kõrgustesse. Täna pidin näiteks unejutu õige mitu korda katkestama, et Oskar jälle korraks kapi pealt alla tõsta.