Johanil oli ilmselt selle aasta kukkumiste norm veel täitmata. Sest eile õhtul, vahetult enne magamaminekut, võttis ta kätte ja kukkus vastu laua äärt nii, et ninaalune lõhki. Kaarel isegi mõtles juba õmblema minemise peale - ikkagi nägu ju jälle (mul hakkab arvestus vaikselt segi minema, aga vist on ta saanud 2 pauku kulmu juurde, ühe suunurka ja kolm lõua alla).
Õnneks oli mul veel kapis seda head soome "kummiplaastrit", millega saab haava servad korralikult kokku vedada, peaaegu nagu õmbleks. Ja kuigi Johan sugugi uskuda ei tahtnud, et plaster haiget ei tee, oli ta siiski nõus õmblemise hirmus paigal püsima (viimati õmmeldes hoidsid teda kinni 3 inimest :). Saime plaastrid paika ja tänaseks on näha ainult väike kriim.