oktoobri lõpp - novembri algus

Oskar
on viimase nädala jooksul kindlalt kätte saanud voodipealt allatulemise nõksu. Nimelt selle, et tuleb jalad üle ääre ukerdada ning siis tagurdada.

Johan
kannab päevad läbi kaasas plastiliini. Ainult värv vaheldub. Õue olen küll keelanud seda viia. Rohkemaks kui ussikese (või ka jänku kõrvade) voolimiseks ta küll veel võimeline ei ole. Nätserdab niisama. Sestap leiamegi siis plastiliini aeg-ajalt väga valedest kohtadest nagu köögiriistade küljest või seina pealt.
Aga vahel kasutatakse seda ka sihtotstarbeliselt. Näiteks täna voolisime koos autot nii et Johan tegi rattaid. Ja aeg-ajalt nõutakse minult kõiksuguseid tegelasi. Seda võin öelda, et kaelkirjakuga saab veel hakkama, aga tänane elevant balansseeris juba mu võimete piiril.

Liisa
paneb praegu rõhku füüsilisele arengule. Viimastel päevadel on ta väsimatult harjutanud kirjutuslaua pealt mürtsuga maha hüppamist. Täna keskendus see rohkem stardireaktsiooni lihvimisele. Minul, Kaarlil ja lõpuks ka Johanil tuli lugeda üha uuesti "tähelepanu - valmis olla - läks!" ja siis kohe vastata küsimusele, kas seekord oli hea start või mitte.
Õhtupoolikul kutsus ta mind vaatama oma tagurpidi kukerpalli ja teatas, et see (tagurpidi kukerpalli tegemine) pole enam üldse raske!


Parajasti kuulub kõrvaltoast kõva naeru: Johan ja Liisa hoiavad kumbki mingit asja (telefoni) kõrva ääres ja hüüavad korraga "palju õnne!" ning jälle naeravad.