Liisaga kodus

Meie plaan kogu perega nädalavahetuseks Eestisse tulla läks luhta, sest Liisa jäi kergelt haigeks. Lasime siis issi ja Johani minna ning jäime Liisa ja Oskariga koju. Pealtnäha sama seis, mis paar nädalat tagasi. Aga siiski erinev. Õuetöid enam teha polnud jäänud, pealegi oli Liisa meil ju haiguse pärast tubasel režiimil.
Seetõttu sai ta seekord harjutada ka üksi kodus olemist - no nii poole tunni kaupa - see on aeg, mis tavaliselt kulub Oskari magamasaamiseks vankris.
Muul ajal oli ta samuti vaikne ja rahulik: mängis ise oma barbidega, koristas enda järelt, kui ütlesin; mängis vahvalt Oskariga, vaatas üksi või minuga koos raamatuid ning proovis hoolega kirjutada ja lugeda. Suvalisel hetkel mitu korda päevas võis ta proovida mingeid sõnu häälida - st. tähthaaval ütelda. Ta on praegu võimeline enam-vähem kokku lugema, mis värvi peab ülesandevihikus ühe või teise asja värvima. Kirjutamises aga võtab ta omaalgatuslikult ette juba lühikesi lauseid.
Seekordne kirjutamishooaeg hakkas tal tegelikult juba enne Issi ja Johani Eestisse minekut. Ühel õhtul peale seda, kui ta oli joonistanud sipelgate maja, oli sinna ühte tuppa hädasti vaja selgituseks kirjutada "telekas" ning paari teise kohta "WC". Järgmisel päeval kirjutas ta ühe pildi serva "vanaemale".
Siis lasteringis tehtud isadepäeva õnnitluskaardile "isipaliuõne". Liikuva aabitsa asemel lasen ta vahel arvutisse trükitähtedega kirjutama ning nii kirjutas ta "puu on hästi kasvatatud". Minu märkuse peale, et tavaliselt nii puude kohta ei öelda, polnud tal kahju tervet lauset ära kustutada ning kirjutada hoopis "laps on hästi kasvatatud." Järgmisel päeval aga nägi ta vaeva meie pereliikmete nimedega. Erinevad tähed saab ta üldjuhul õiges järjekorras iseseisvalt paberile. Minu osaks on siis sõnavahede meelde tuletamine ning tähelepanu juhtimine pikkadele häälikutele.
Ning kui ta siis Ristega skypes kokku sai, oli tal jaksu kirjutada kohe päris mitu lauset järjest.
Issi ja Johani kojutuleku ajaks sai Liisa ilusti terveks. Aga seda kui väga ta neid ootas (kuigi ta mulle igavuse üle ei kaevanud), näiab see, et ta esimese hooga ei tahtudki minna järgmisel päeval lasteaeda. Tahtis hoopis koju jääda, et saaks Johaniga mängida.

13.11.
Täna tegi Liisa oma esimese "koduse ülesande". Kirjutas lasteaiast saadud küsimuste lehele vastuseid. Ja ei kurtnud, et ei jaksa enam. Nii et lasin tal lõpuni teha. Kuigi tegelikult oleks ka isa-ema võinud seda lehte lapse vastuste põhjal täita.