Liisa ja muusika

Huvi muusika vastu oli Liisal juba titena päris suur. Niipea kui kuskilt muusikat kostis jäi ta alati kuulama ja hakkas ennast selle taktis kaasa nõksutama. Millegi muuga teda sel määral köita ei õnnestunud. 1.eluaastast kaheni sisustasime mõnedki õhtud nii, et panime lastelaulude plaadi peale ja kõristasime-kolistasime-koputasime rütmisaadet kõigega mis kätte sattus. 2-4a oli tal põhitegevuseks tantsimine. Paaril korral mil kodulaste muusika- ja kunstitundi sattusime, istus ta kui lummatu ning sõna "muusikaõpetaja" oli tema jaoks täiesti erilise aupaistega ümbritsetud. Vahelduseks näitasin talle jo-le-mi'ga laulmist ning rütmisõnu esimese klassi laulikus. See oli talle huvitav ja jõukohane. Olin kuulnud, et kui alla kolmeselt pilliõpinguid alustada, tekib suure tõenäosusega absoluutne kuulmine. Seepärast proovisin temas nii klaveri kui plokkflöödi vastu huvi äratada, aga asi läks ainult kärsituks plõnnimiseks või rütmis tuututamiseks. Mulle juba tundus, et talle meeldibki ainult tants ja mitte pillimäng.
Kuid nüüd ühel reedel lasteaiast tulles laulis ta nii lühikest ja kerget laulujuppi, et mul tekkis kange kiusatus seda temaga klaveril proovida.

Joonisime kõigepealt paberi ja kirjutasime joontele noodid - Liisa huviga ninapidi juures. Proovisime siis klaveril mängida. Selgus kohe, et noodi vaatamine käib endiselt kõvasti üle jõu, aga kui mina klaveril ette näitasin - nii kolme noodi kaupa, siis tuli välja küll. Õppisime täitsa korralikult - meil olid parema ja vasaku käe taktid ning erinevad sõrmed. Ja Liisa püsis tõsislt asja juures. Üksinda mängimiseni ta küll ei jõudnud, aga eelmiste kordadega võrreldes oli pilt ikka hoopis teine.
Mingit regulaarset klaveriharjutamist me muidugi nüüdsest veel ei alusta. Hea on kui järgmise kuu aja jooksul jälle ühe korra klaveri taha istume. Ei taha ju asja vastumeelseks muuta.