uued oskused

Oleme paaril päeval siia mänguväljakule läinud jalgratastega.
Johanil oli väntamine juba talvel selge, aga miskipärast oli ta nõus ainult mängutraktori pedaale sõtkuma. Nüüd Soome tagasi tulles proovisime jälle jalgratta peale istuda ning mõningase veenmise järel oligi ta nõus ning väntas Liisa vana roosa jalgrattaga ringi nagu asjaline kunagi. Eriti meeldis talle täna kruusateepeal tekkinud aukudesse sõita nii et tagumine ratas augu kohal on ja abirattad ainult maas ning siis vändata kõigest jõust. Edasiliikumata.
Täna harjutasime Liisaga esmakordselt abiratasteta jalgrattasõitu. Aga läbimurre toimus hoopis kiikumise-alal. Nimelt tegi ta esmakordselt endale ise hoo täiesti nullist ehk kiigepeale istumisest alustades.
Oskari magas muidugi sel ajal nelja ratta peal. Vankris. Tema edasiminekud on teist laadi. Eile käputas mööda kööki ringi ja ise nõudis järjest kõvemini "mäm-mäm-mäm..." Lõpuks siis emme taipas lapsele süüa pakkuda. Oligi kõht tühi!!! Ja ka täna, kui mingi virina peale küsisin, et kas mäm-mäm?, siis hakkas ta kohe veendunult korrutama "mäm-mäm" ning tahtis selgelt süüa, nii et see polnud juhuslik vaid täiesti teadlik sõna.
Ilmselt juhuslik aga oli eile see, et ta pissipotiga mängima tuli ja kui ma siis mähkud ära võtsin, tuligi piss. Aga niivõrd kohe, et potti sellest küll eriti midagi ei jõudnud. Ega me väga ei üritagi veel. Enamasti potitame ainult hommikuti.