Taas Eestis

Tänane päev algas meie lastel kivikestest kujundeid ladudes. Koos vanaemaga tehti isegi inimene, kass, koer, sipelgas, maja...

Selle ladumise mängu avastasid lapsed tegelikult juba Soomes. Liisa oli see, kes korjas toredaid rohelisi noori männikäbisid puu alt ja mängis nendega, paigutas neid kord mõnda kotti, kord karpi, kord mujale. Johanit ligi ei lastud ja asjast ähvardas isegi tüli tõusta. Aga järgmisel päeval tuli vahepeal ka Johani kord. Tema leiutas, et need on siilid ja mängis nendega omaette jutustades omi mänge. Vahepeal kuulsin, kuidas ta lubas oma käbisid koletiste eest kaitsta. Mingil õhtul aga hakkas ta nendest ringe jm laduma ning see mäng huvitas ka Liisat. Tema sai siis jälle Johanit õpetada, kuidas mingit asja laduda. Umbes nii et: "Tahad ma näitan sulle, kuidas päikest tehakse..." jne. Käbid kaotasid oma võlu alles mitme päeva pärast, kui ära kuivasid ja mustaks tõmbusid.
Nüüd siis ajavad kivikesed sama asja ära.

Jälle Eestisse jõudes oli selgelt märgata, et Oskari oskused vahepeal täienenud on. Tuli vanaema juures lillekast kapi otsa tõsta. Ja vanaisa juures blokeerida teisele korrusele viiv trepp, sest kaheksakuune suudab mõne hetkega juba üllatavalt kõrgele jõuda.
Teistele lastele aga tuleb pidevalt meelde tuletada, et pisidetaile - kivikesi, käbisid ja muud sarnast- Oskari käeulatusse jätta ei tohi.