Johan räägib

Johan räägib praegu juba nii hästi, et mingil määral saab temast aru ka võõram inimene. Kuid osa tähti asendab ta veel teistega või jätab hoopis ära. Eriti sõnade alguses.
Aga kaks väga olulist sõna tema sõnavaras on ka meie jaoks äravahetamiseni sarnased. Need on Issi ja Liisi - Titti ja Tiiti. Õigemini küll t(h)itt(h)i ja t(h)iit(h)i.



Täna söögilauas
mina: Kas tahad veel kastet?
Johan: Jah!! Palun veel kastekannu! (tegelikult küll: alun eel aste-annu!)

Pesin täna pea ära. Johan katsus mu juukseid ja ütles: "Oi-oi! Märg! Kukkus vette!"
Meil on ühes raamatus pilt, kus siil on vette kukkunud.

Kui saapaid jalga paneme, siis mina ikka tavaliselt räägin, et üks jalg .... ja nüüd teine .... või ka lihtsalt saabaste kohta: üks - kaks. Aga Johan oskab juba kolmeni lugeda. Nii ta siis loebki viimasel ajal minuga saapaid pannes kaasa: üks - (k)aks - (k)olm. Ja on ise väga rõõmus selle üle, et jälle õnnestus emme naerma ajada.
Peale selle teab ta, et ka sõrmedel on mingi seos arvsõnadega. Nii ta siis peidab mõned sõrmed peopessa ja näidates sirgeid ütleb suvalise numbri. Näiteks "üks".

Täna rääkis Johan skypes vanaemaga. Kui siis vanaema küsis, et kas lumememmed on veel alles, pistis Johan kiiruga arvuti tagant minema ja ronis akna alla toolile. "(L)umememm! (v)aata! (s)eal!" teatas ta sealt õhinal arvutile (vanaemale) mitu korda ja näitas ka näpuga õiges suunas.