Laagrisuvi

koSee suvi on üsna laagriterohke.
Esmalt võtsime osa kolmepäevasest Lääne-Harju praostkonna pühapäevakooli laste laagrist Vändra lähedal Massul.
Algselt ikka Liisa pärast ja tema tahtmisel. Aga kuna ma niikuinii pidin ta järgmiseks hommikuks Tallinna silmaarstile organiseerima, siis võtsin esimesele päevale poisid ka kaasa. Et nii kaua nad ikka üle elavad.
Kohapeal selgus, et 5-6 aastaste rühm oligi kõige suuremaarvulisem - 14 last ja enamus poisid! Mina olin seal Oskariga koos, natuke nagu abi-kasvataja eest.
Ka Johani vanuseid poisse oli terve trobikond.
Liisa vanuserühma aga sattus korraldajatele Soome poolt materiaalset abi toonud Soome pere poeg Jaakko, kellele Liisa tõlgiks oli.

Õhtul siis sõitsime oma seltskonnaga Tallinnasse tagasi ja järgmisel hommikul läksime Liisaga silmaarstile. Liisale kirjutatigi prillid (-1 mõlemad silmad).
Vahemärkusena võin öelda, et silmakliinikus tegutseva prillipoe pidaja on üks ütlemata vahva ja nakatavalt rõõmus inimene, kes saab õnnetuimagi lapse innukalt prille sobitama ning veenduma, et ta nendega ilus välja näeb. :)

Järgmisel hommikul Liisat tagasi viies võtsin siis uuesti poisid kaasa.
Seda enam, et laagrimaks oli tänu igasugustele toetustele meile vaid 8€ inimene/ kolm päeva, kokku siis 32€, nii et kannatas võtta küll.
Ja jällegi said poisid oma rühmades kenasti hakkama.
Varasemates Hiiumaa laagrites on Johan igasugusest tegevusest ikka viilinud, seekord täitis aga hoolega oma töölehti ning lõi kõiges kaasa.
Oskar virises veidi algul ja kohati tuli teda ikka õhutada kaasa tegema ja grupis püsima, aga sai sellega kokkuvõttes kenasti hakkama.
Enne magamaminekut pidime sõna otseses mõttes laste jalgu pesema - arhailisel viisil kausis, külma veega (sooja vett seal ei olnud, küll aga üks nurk murust, mis oli värskelt külvatud ning tolmas).
Johani pesin ilmselgelt liiga vara ära, sest poole tunni pärast oli ta poistega alles palli taga ajamas, särk jooksmise pärast seljast visatud, ning kogu selg paksult mullatolmuga kaetud, poole mustem kui enne.
Noh, lõpuks saime kõik lapsed ikka enamvähem puhtaks ja ülemisse saali külg-külje kõrval magama.
Paljudel madratsiks all vaid 1cm paksune matt. Ometi väitsid kõik hommikul, et magasid hästi.
Ja laagri lõpu päev läks ka kenasti.


Teine laager oli ainult Liisale - Kullo lasteringide nädalane suvelaager Karepal. Minu tädipoeg seal ühena laagri täiskasvanutest.
Liisa tuli koju mitme diplomiga - küll jooksust, küll goumoku-turniirist saadutega.
Ning uue sõnaga - pasteerimine. Kui mina küsisin, et kuidas ta üldse teab, mida see pasteerimine tähendab, siis vastas ta, et ega ei teadnudki alguses, et mõtles, et see on midagi nagu noh ... sardiinimine :) Kui me siis Kaarliga pinnisime, et mida see sardiinimine tähendab, arvas ta, et äkki miskit peksa andmise moodi. Sest nende toa tüdrukut oli keegi ähvardanud pasteerida ja see siis oli toa ukse barrikadeerinud kõigi saadaolevate öökappide ja muude vahenditega. Nii et lõpuks oli pasteeritud ainult ukse link väljastpoolt.
See oli viimase öö lugu ja seepärast esimesena meeles.
Üldiselt aga oli laagris talle meeldinud (kuigi meie Kaarliga olime valmis teda vajadusel varem ära tooma, polnud selleks tarvidust) ning peaaegu iga päev oli ujumas käidud. Söögiaegade vahele oli ta igal päeval varunud sööklast 8 leivaviilu ning need ka ära söönud. Laagrielu pidi kohutavalt näljaseks tegema, hoolimata kolmest söögikorrast + ootest.
Oli kindlasti julgustav, et saime ta esimesel päeval ise kohale viia ning aidata sisse elada. Ja et emme-issi ainult mobiilikõne kaugusel. Esimesel päeval helistasime ikka palju kordi, järgmisel juba ainult paar korda ning ülejäänud päevadel väikeste eranditega jäi helistasime ainult enne magamaminekut.


Kolmas laager - Rannamõisa koguduse pühapäevakooli kahepäevane laager tuleb alles 19.-20.6.