Johani ja Oskariga

Johan ja Oskar ei jäänud  sel ajal sugugi lihtsalt õue peale mängima, kui Liisa laagris oli.
Nad käisid vanaisaga Lõvipargis pühapäevasel lastetunnil ning meiega Vanalinnas Keskaja päevadel. Sealgi mängiti lastega - ja meie üllatuseks võtsidki Oskar ja Johan järjekorda, et rõngaid visata.
Pärast käisime vibulaskmist harjutamas ning  soomussärki proovimas.
Laste alal sai ka pehmete mõõkadega võidelda ning rööbastel puuhobuse seljas rüütliturniiri mängida.
Kuid poisid üllatasid mind sellega, et soovisid osaleda mänguasjade valmistamise töötoas, ning tegidki kannatlikult  endile sinised hiired. Oskari eest tegin õmblemise muidugi mina ära, kuid Johan sai sellegagi täitsa talutavalt hakkama.

Ühel päeval käisime ka vaatamas Viimsi vabaõhumuuseumis mängitavat lasteetendust Astrid Lindgreni "Tjorveni" põhjal ning see oli vahva.
Pärast etendust muljetamine ning naljakate kohtade analüüs näitas ilmekalt poiste ealist erinevust.
Kui Johan oli nautinud teatri vaimukat teksti ning tõi esile koha, kus Melker katsetas veerenni ning ütles "Sa pidi hüüdma siis, kui vett saab täis see tünn ..... mida ma siia ei pannud",
siis Oskari meelest oli kõige naljakam see, kuidas hiigelkoer Pootsman oma pead raputas, kui ta sõi. Ilmselgelt jäi tüki sisu talle veel raskesti jälgitavaks ja uduseks.
Muidu ju ikka tundub, et ta on juba nii suur poiss, loeb kenasti ja puha, aga sellised väikesed tähelepanekud aitavad mõista, et ta ikka väike veel.
Tänagi õhtul sain paraja suutäie naerda, kui hakkasin poolikut arbuusi toidukilega kinni katma, et seda ööseks rõdule jahedasse panna (esimest korda sel suvel).
Oskar vaatas seda mõtlikult pealt ja tähendas siis: "Ma tean, mille pärast sa kile talle peale paned....et kui tuul puhub, et ta ei viiks seda arbuusi minema!"
See meenutab juba Johani fantaasialendu ning arusaamist elust selles vanuses. Oskar on aga tavaliselt olnud ikka nii asjalik ja kahe jalaga maapeal. :)