Perega seenel

Eile käisime lõpuks siin seenel. Esimest korda nende kolme aasta jooksul pärast Oskari sündi.
Rautios käisime omal ajal Liisa ja Johaniga küll ka, seal olid paigad teada, aga siin oli kõik mulle üsna tundmatu maa. Seepärast olin käinud nädal varem üksi luurel.
Nüüd oli siis teada, kuhu minna.
Igaühel oli oma ämber ja nuga. Neid välkuda lasime küll põhiliselt vaid meie Liisaga. Johan oli nõus ainult puravikke korjama, võimalikult suuri seejuures. Oskar ei korjanud üldse midagi, aga nõudis, et tema ämbris peavad ka seened olema. Puravikud. Ja terved ja ilusad. Kui ämber vahepeal maha kukkus ja puravikul jalg ära tuli, pidi talle uue otsima. :)


Vahepeal roniti kivide otsa ka. Viimase, eriti suure otsa sai ainult Liisa üksi, seda muide ilma abita ning võis seal siis täie õigusega laulda - "Mina kivikuningas, sina aga maakas!" :)



Metsas olime tunnikese, seentepuhastamine ja praadimine võttis peaaegu kolm korda niipalju aega. Sodi tuli poolteist suurt ämbrit.
Ja kui männiriisikad puhastatud ja likku pandud ning puravikud praetud, selgus, et peale seenekastme tegemist jäi sügavkülma panekuks ainult kaks võikarbitäit praetud puravikutükke!
Noh, pole viga, poisid neid niikuinii ei söö.













Täna käisime ka lastega metsas, tegime lõket ja mina otsisin ka seeni. Aga oli teine mets ning seeni oli palju vähem. Pealegi on siinkandis juba esimesi öökülmi olnud, kui seente järgi otsustada, nii et rohkem eriti tulemas ei ole ning olemasolevadki osalt juba rikutud.