Johani hobid vol 2

Johan on meil ka tehnikahuviline.
Häält tegeva ja vilkuva mõõga käepideme kruvis ta lahti, et näha, mis seal sees on. Kuna Elma oli abiks, siis õnnestus ka kokkukruvimine.
Sugugi nii hästi ei läinud aga mehhaaniliselt laetava taskulambiga. Või kuidas võtta. Igatahes jätkus sellega tegevust mõõgakäepidemega võrreldes pikemaks ajaks, kuna lampi lahtivõetult veel põlema sai panna, kui ta juhtmed teataval viisil ühendati. Ainult kokku kruvida seda enam ei õnnestunud.
Mul on jäänud talvisest ajast üles panemata üks Johani leiutis, mis meie föönile saatuslikuks sai - selline võikarbist ja kilekotist lennumasin. Mina olin mõnes kohas veidi abiks. Ka siis, kui fööniga seda õhus lennutada püüdsime ning föön korraga läbi põles, sest oli õhukese kilekoti läbi katkise tagumise kaitsevõre sisse imenud.


Veel üks Johani harrastusi on uskumatute lugude rääkimine. Tõe pähe. Nii et mul on raskusi vahe tegemisega, mis tõsi, mis fantaasia.
No näiteks kui kevadise suurvee ajal kogunes koolimaja taga põllule, mis on kuivendatud järv, nii palju vett, et skaudid käisid seal kummipaadiga sõitmas ning lasteaialapsed korduvalt sinna jalutasid, et tohutut veevälja imetleda ning luiki-parte vaadata, rääkis Johan mulle järgmist:
Kui me täna seal käisime, siis püüdsime kala. Sellise suure, nagu meil kodus on vahel olnud (forelli) ja pärast saime seda lasteaias lõunaks süüa.
Paar päeva hiljem järvest mööda sõites rääkis Johan, et ta oli järvest püüdnud vaala.
No see oli muidugi kerge väljamõeldiseks liigitada.

Kuid järgmise looga läks veidi piinlikult - ma jäin uskuma ja küsisin lasteaia kasvatajatelt selle kohta. Ja selgus muidugi, et midagi taolist pole õnneks olnud.
Nimelt rääkis Johan, et ühe poisi ema oli käinud Aafrikas reisil ja astunud mingi mürgise merisiiliku peale. Ja et ta oli küll arsti juurde ruttu viidud, aga et kuna arstil vastumürki ei olnud, siis oli ära surnud. Ja et see poiss oli enne hästi kiuslik, aga nüüd on vaikne. Ja et lasteaia kasvatajad olid öelnud, et temaga ei tohi tema emast rääkida....
Ja teisel päeval rääkis ta et seda lugu kuuldes oli keegi laps rääkinud, et tema tuttav oli (lemmikloomana peetavale) mürgiämblikule tahtnud käest süüa anda, aga ämblik oli teda hoopis hammustanud. Ja ka ei olnud arstil vastumürki...
Kui ma hästi hoolega järgi mõtlen, siis võib see esimene lugu olla variatsioon ühest "karusmarjad metsikus looduses" multifilmist (ETV2). Aga seda on vaadatud no väääääga kaua aega tagasi. Ikka paar kuud vähemalt. Nii et kuidas see järsku meelde tuli ja miks ta seda mulle tõe pähe rääkis - on ikka paras müstika.

Sellega seoses tuleb meelde veel, kuidas 4a-na ta rääkis peale pühapäevakooli vanaemale, et oli liumäest alla kukkunud ja pea ära löönud. Kusjuures mingit liumäge pühapäevakoolis pole ning lapsed ei käinud isegi õues mängimas.