Issi-emme sünnipäevad

möödusid sel aastal rahulikult. Võibolla tähistame Kaarli natuke tähtsamat sünnipäeva suuremalt suvel.
Ühise joonena läbis me sünnipäevahommikuid aga Oskari suur töö tuleohutuse nimel. Minu sünnipäeva hommikul ta lükkas lihtsalt küünla uppi, mille vanaema oli hädavaevu klaasist küünlajala külge kinnitada suutnud.
Issi sünnipäeva tuleohutuks muutmise nimel nägi ta aga suuremat vaeva. Nimelt leidsin ma eelmisel päeval meie viimase tikutoosi veetassist ligunemast - muidugi Oskari töö. Sealsamas kõrval lebas äranäritud otsaga tikke. Paar tükki oli kukkunud köögi põrandale ja sellest kurvast saatusest pääsenud. Naiivselt arvasin ma, et neist peaks jätkuma küll.
Tegelikkus kujunes mõneti teistsuguseks. Nimelt suutis Oskar kohe kiiresti esimese tiku peale süütamist ära puhuda. Kõik lapsed ju passisid ninapidi juures, kui nii tähtsat toimingut sooritati. Järgmise tikuga süüdatud küünla puhus ta samuti ära, enne kui reageerida jõudsime. Nüüd olid minu varud otsas. Mine või sünnipäevahommikul poodi tikke ostma! Kaarel tõi ise autost leitud tulemasina, mis osutus kasutuskõlbmatuks. Viimaks leidis ta oma taskust ühe juhusliku terve tiku. Kogu pere kaugele kamandatud, saime lõpuks ka põleva küünla lauale ( + teise tagavaraks kaugele kapi peale). Laual ootasid juba laste kaardid, lilled, kingitused ja koogid.