Juba terve eelmise nädala on Liisa kõndinud ohtlikul jääl: kord siia- kord sinna tekkinud täpid-kriipsud on põhjustanud mitu tõsist jutuajamist. Karistusest on siiamaani pääsetud põhiliselt ausa ülestunnistamise ja kahju vähesuse tõttu.
Kui täna luubiga mööda maja kõnniti ja teatati, et otsitakse koletiste jälgi, ei osanud ma midagi paha kahtlustada. Senikaua, kuni Johan kisama pistis et Liisa seina peale kirjutab.
Isegi kui koletiste jälgi ei leia, ei tuleks ju punase vildikaga seinale kirjutada, et seal jälgi ei ole! Ka mitte kardina taha!
Või kuidas teie arvate?
Nii et mingit armuandmist seekord ei toimunud ja peale sai ta veel nädalase kommikeelu.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
1 kommentaar:
Kui just arvamust küsid, siis mina arvan, et laps katsetab piire täpselt nii kaua, kuni piir vastu tuleb.
Kui see piir tuleb esimes(t)e väikes(t)e asjade peale siis on mõlemal osapoolel vähem (närvi)kulu :)
Selline teooria. Praktikas alati nii hästi ei lähe ning peame meiegi pastakajooniseid puidult lihvima ja markerijooniseid nõudepesumasinalt lahutsma...
Postita kommentaar