Johan ajab kägu-jaani

Kui Johan väiksem oli, ei saanud tast kuidagi selget sõna kätte. Kui näiteks juua tahtis, ütles, et ”Mina tahan-ei-taha juua, mina tahan küll juua”. Nii et kuulaja pidi ise aru saama, mida tema tahab või ei taha.
Vahepeal oli üldse mingi silmist-lugemise periood, kus ta ühelegi küsimusele ei vastanud. Osaliselt kestab see veel praegugi.
Aga ka tema praegused JUTUD nõuavad vahel kuulajalt vähemalt sama palju tööd.
Esiteks muidugi sellega, et kõik asjad on juhtunud ”eile”. Vahel harva küll ka ”homme”. Ning et ladusa jutustamise asemel heidab ta sageli õhku paar lauset jutu lõpust (puändi) mistõttu asja alguse peab kuulaja ise ära arvama ja siis küsimuste abil sellele kinnitust otsima. Kusjuures Johan vastab ”jaa” siis, kui kuulaja mõttekäik talle meeldib, mitte siis, kui see asi tõepoolest juhtus.
Aga ka tema enese jutu sisu on sageli väga fantaasiarikas.
Alles see oli, kui ta vanaema meil sellega ära ehmatas, et rääkis, kuidas tema eile (st.paar tundi tagasi) pühapäevakoolis liumäest alla lasta tahtis ja siis pea peale kukkus. (olgu öeldud, et pühapäevakoolis pole midagi, mis liumäge meenutaks. Pealegi oli ta seal kogu aeg issi silma all. )
Kui Liisa lasteaiast koju tuli ning näitas plekki oma pluusil, siis rääkis Johan poole tunni pärast, kuidas tema käis ”eile” lasteaias ja üks poiss tema pluusi ära määris.
Täna aga kui nad issiga jalutamas käisid, oli Johan rääkinud talle pika loo sellest, kuidas ta emmega on üles tuletõrje-maja torni roninud.