karjapoisimängud

Käisime maal.
Seal oli ka onu Taivo parajasti traktoriga niitmas, toonekured solidaarselt kannul.
Taivo ei pannud paljuks vahepeal traktorist välja ronida ja meie lastele kõrkjast luike meisterdada. Ning siis veel pajupilli! Mina nägin pajupilli tegemist vist elus esimest korda, kuigi olin tahtnud alati näha. Onu Taivol käis see üks-kaks-kolm! Niisama muuseas. Lisaks oskas ta pajupilli pulka liigutades mängida ka "juba linnukesed" ning muid lugusid.
Näitas ka puupulga käes keeramist, millest ma lõpuni aru ei saanudki ning nööri tõmbamist läbi kaela ja läbi sõrmede. Lisaks veel kassikangast. Tuli välja, et ta on väiksena suved veetnud metsas oma talu lehma karjatades. Karjamaad olid ju kolhoosi omad. Ütles, et oleks tahtnud tollal, et lehma sees oleks üks luuk olnud, et oleks kätega rohtu kitkunud ja ta täis toppinud. Sest lõunase mäletsemise ajal sai 3km kaugusele jõele kala püüdma minna. Kell kolm tuli tagasi koju lipata ning uuesti lehma järel kõndida. Käekella ju tol ajal poisil ei olnud. Kell oli kolm siis kui silla käsipuu enam varju ei andnud. Ka metsa olevat ta teinud endale käbidest päikesekellasid.

Pärast said meie lapsed traktorikabiinis ringi vaadata. Liisa tuli sealt varsti ära. Johanit aga oli pea võimatu kabiinist välja saada. Ta oskas isegi massi sisse lülitada, et signaali saaks anda.