Johani kadumised

Johan on meil selle suve jooksul mitu korda kaduma läinud. Poiss on lihtsalt nii püsimatu, et ühel hetkel on olemas ja järgmisel äkki enam pole. Nii väike ja kleenuke liigub üsna vaikselt ja märkamatult.
Kaarli ametisseõnnistamise peol juhtus nii, et Johan mulle ühe korra mainis, et tahaks pissile, aga et mul parajasti oli kellegagi jutt pooleli, ütlesin lihtsalt "oota!". Johan vaatas, et midagi ei toimu ja läks ise. Kellelegi ütlemata. WC-sse sai, eraldi kabiini ka ning oskas isegi ukse seestpoolt kinni keerata. Ust lukust lahti ei saanud, proovis samas "kinni" suunas, aga siis ronis ukse alt läbi ja ilmus välja meie sõprade suureks kergenduseks, kes olid poissi isegi juba õues otsimas käinud. (Mina ei teadnudki, et laps on kadunud). Et Johan oli ka oma püksid kempsu maha jätnud, läksime sinna koos tagasi. Ahvikiirusel tõi ta püksid kabiinist ära - ikka seda uksealust teed pidi. Sai siis teda veelkord sinna nuppu keerama kästud. "Teisele poole". Õnnestus! Küll oli hea, kardetavasti poleks kiriku koristaja sellise iseenesestmõistetavusega suutnud vetsu ukse alt sisse-välja käia.
Sarnane kadumisjuhtum oli Johanil vanaisaga Vembu-Tembumaal käies. Poiss oli korraks maininud, et tahab veel rongiga sõitma minna ning kui keegi sellele silmapilkselt ei reageerinud, siis läks ise. Vahemaa, nagu ma aru sain, oli vähemalt sada meetrit.
Ühel korral ehmatasin ka Leo ja Maarika juures külas olles - ühel hetkel nägin teda minemas maja taha, vedades enda järel vankrikest mänguasjadega. Järgmisel hetkel polnud poissi kusagil. Mänguasjarida juhatas küll maja taha, aga seal poissi ei paistnud ja edasi algas juba lage heinamaa... See oli Liisa, kes leidis, et Johan hoopis teiselpool maja meie autos istub ja salaja nätsu sööb.

Aga kõige viimane kord, Salmistu rannas, oli ikka päris korralik ehmatus meile kõigile.
Olime seal koos teise perega. Rand oli pikk, rahvast sellel päris tihedalt. Mina läksin veidi eemale nõmm-liivateed korjama ja äkki märkasin,. et Johan on kaasa tulnud. Pikemalt mõtlemata kamandasin ta teistele ütlema, et ta minuga on. Et teised ei muretseks.
Johan hakkas sinnapoole minema ja läks ja läks ja läks. Otsima hakkasime alles siis, kui taipasime, et poissi pole ei siin ega seal. Mina jooksin lähedal ringiratast nagu kana takus. Tundus, et see lähiümbrus pole ikkagi veel täiesti läbi vaadatud. See rannaäär oli selline laiem - ja keskel oli kõrgem luitekoht, kibuvitsapõõsaid, mände jm. Uskumatult raske on üht täiesti tavalist kleenukest heledapäist poissi inimhulgast välja peilida. Õnneks oli Kaarlil mingi selgem sisetunne, nõnda et ta läks õiges suunas piki randa. Läks ja läks ja läks. Minu arust üle kilomeetri, ise hindas ta seda vahemaad tagasihoidlikumaks, umbes 800m ringi. Ütles, et tahtis juba vahepeal tagasi pöörduda, aga ikka läks edasi. Ja siis leidiski meie Johani. Kas eksinud ja hirmununa nutmas? Ei. Lihtsalt süvenenult mängimas kellegi poolt rannale jäetud liivamänguasjadega.