uus töökoht

Sel nädalal helistati Kaarlile lõpuks Elimäelt. Kolme kandidaadi seast (kõik mehed, üks koguni temast pikema töökogemusega soomlane!) valiti välja just tema!!! Olime mõttes juba arvestanud sellega, et sinna me tõenäoliselt ei saa. Ja ehkki avalduste esitamise tähtaeg oli olnud juba enne jaanipäeva - tavaline näide soome pikaldasest bürokraatiamasinast - tuli see teade kuidagi äkki. Igatahes minul tekkis esimeseks tunniks lausa paanika. Uude kohta tööle minek on ju nagu tundmatus kohas vette hüppamine, samas kui siin on kõik juba sissetöötatud, teada- tuntud-turvaline: toredad inimesed, oma maja, õu jne.
Aga kui esimene ehmatus mööda sai, siis ei võinud muud teha, kui tänuga imestada, kui hästi ja õigeaegselt kõik asjad meile on antud! Sest kahe lapsegagi on see praegune Eesti-Soome vahet sõelumine paras katsumus - ikkagi ligi 7 tundi autosõitu siit Helsingisse! Mis siis veel kolmest lapsest ja täis autost rääkida! 1-1,5 tundi kõlab palju paremini! Ja vanaemal on siis ka palju lihtsam käia oma kassi ja meie laste vahet, ei lähe enam ühe suuna peale tervet päeva.
Muidugi - igasuguste formaalsuste tõttu ei alusta me uues kohas enne veebruari keskpaika. Nii et tita saab rahulikult siin ära sündida ja jõuluajal ka kolimisega rabelema ei pea.

Lastele, õigemini Liisale, rääkisime sellest kohe. Temal lõid silmad särama. Oli näha, et see vahva seiklus on väga oodatud. Ja järgmisel sekundil tegi ta juba ettepaneku: "Võtame siis sinna mänguasjad ka kaasa!" Mulle tundus, et see oli öeldud lausa pooleldi kartes, et äkki emme ei luba, või siis lubab ainult ühe mänguasja, nagu tavaliselt. Kinnitasime siis, et ilmtingimata võtame kõik kaasa. Ja mõne aja pärast avastasime, et ta oligi juba oma mänguasjakasti sisu enam-vähem kilekottidesse pakkinud! (Kahjuks ei taibanud sellest pilti teha).
Aga Johan muidugi ei saanud veel asjast mitte midagi aru ja mängis omaette rahulikult edasi.