meenutusi haiglast

Kuna Oskar sündis reedel, oli ilmne, et tuleb esmaspäev ja lastearsti ülevaatus haiglas ära oodata. Tegelikult oli haiglas päris mõnus olla - see ei olnud sugugi ülerahvastatud. Kõige mõnusam oli öösel kella kahe paiku kööginurka minna ja endale kuuma kakaod ning tomati-kurgiga singileiba teha. Kogu haigla oli kenasti jõuluselt kaunistatud ja personal väga sõbralik ja vastutulelik.
Minu ema vapustas vist kõige rohkem see kapp, mis oli haiglariideid täis ja kust iga kell võis vajadusel endale uued riided otsida. Sest nõukogude ajal ei tohtinud sünnitushaiglas enda asju olla, aga kui läksid uusi vahetusriideid paluma, said üldjuhul sõimata. Siin muidugi tohib enda riideid kasutada, aga praktiliselt kõik käisid siiski haiglariietes. Kuigi need olid kohati päris naljakad - näiteks sokid olid lihtsalt ühest otsast kokku õmmeldud ebamäärase pikkusega torud.




Kui Kaarel vanaema ja lapsed titat vaatama tõi, tundis Johan alguses huvi eelkõige külalistenurga mänguasjakasti vastu, isegi emme ei suutnud sellega võistelda. Aga kui tita välja toodi, siis oli muidugi tema kõige tähtsam.
Haiglasüsteemist veel niipalju, et ega nn. haiglakotist tõesti midagi tarvis ei lähe - peale rasedakaardi. Riided endale, titele, mähkmed ja kõik muu sinna juurde käiv on vabalt riiulitel saadaval.

Ka mingit mahlapakki, jogurtit või puuvilja pole mõtet kaasa vedada, sest kööginurgas leidub kõike. No šokolaadi ja kommi just mitte. Aga söögiaegade vahepeal võib sinna midagi näksima minna.
Last võib pidada ööpäevaringselt enda juures, aga on võimalik viia ka lastetuppa. Näiteks niikauaks kui käid dušši all või sööd. Aga ka ööseks - sinu juurde tuuakse ainult siis kui sööma ärkab. Ja seejärel võid tagasi viia. Haiglas püütakse inimene imetamise suhtes "järje peale" aidata. Ja esmasünnitajaid ei lasta enne koju, kui issi on last õe juhendamisel vannitanud.


Kojusõit
Kaarlil oli võimalik meile järele tulla alles peale kolme. Kui haigla uksest välja astusime, tervitas taevas meid imekaunite ja intensiivsete loojanguvärvidega. Maa oli hallast üleni valge ja paksult kahutanud, ehkki lund ei olnud.
Koju jõudes ootas meid ees teine üllatus. Jõulukaktus, mis juba mitu aastat polnud õitsenud, oli Oskari kojusaabumise puhuks avanud oma selle-aastase ainsa valge nupu. Täies ilus oligi see õis ainult sellel tähtsal päeval.