Liisa esimene klaveri-arvestus

Liisa sai enne suusavaheaega tehtud  "Perustaso 1" arvestuse.
Soomes on selline tore libisev süsteem, et iga laps võib teha eksameid just siis, kui ta on selleks valmis. Pole määratud, et kui kaua võib mingit  taset omandada. Eksameid võetakse vastu paar korda aastas.
Sellel 1. taseme arvestusel pidi oskama mängida heliredeleid koos pikkade arpeggiote ja kadentsidega. Ära pidi õppima neli duuri ja neli molli, millest siis arvestusel kahte heliredelit mängida paluti.
Lisaks pidi mängima ühe etüüdi ja kaks pala ning seejärel oli noodistlugemise test.
Õpetaja andis kenasti võimaluse eelmisel õhtul tulla veel saaliproovi tegema. Liisale lisaks oli seal proovis Kerttu, sama õpetaja õpilane, kellega nad siis üksteisele ette mängisid ja õpetajalt viimseid nõuandeid said. Ausalt öeldes kõlasid sellel õhtul Liisa lood üsna tuhmilt ja väsinult.
Järgmisel päeval kell 12.40 oli Liisa arvestuse aeg. Võtsime ta sellepärast koolist varem ära. Päris hommikust teda koju jätta ei saanud, kuna esimese tunni ajal oli neil loodusõpetuse kontrolltöö.
Enne arvestuele sõitmist mängisime veel kodus heliredeleid ja drillisime sõrmestust. Seejärel autoga 25 km muusikakooli. Et vanaema jäi koju Johanit koolist ootama, sai isegi Kaarel kaasa tulla. Väike käte soojaksmängimine veel klassis ja läksimegi saali ette koridori, sissekutsumist ootama. Vanemad tohtisid ka sisse minna.
Liisa oli veidi ärevil, aga mitte liiga närvis.
Peale esimese heliredeli mängimist jäi ta ootavalt õpetajate poole vaatama. Mina omaette imestasin, et miks ta edasi ei mängi. Aga peale kinnituse saamist läks edasi arpeggiode juurde. Pärast tuli välja, et ta oli kogemata küsitud G-duuri asemel F-duuri mänginud (ise seda alles poole peal märgates) ja seepärast ootas, et ei teadnud, mis edasi teha. Mina seda muidugi ei teadnud, aga Kaarel hiljem ütles, et tema oli ka kohe ära kuulnud, et G-duur see nüüd küll ei ole ja oleks närviga äärepealt püsti tõusnud ja saalist välja läinud. Mina sain asjast teada alles arvestuse lõpus, kui üks onu tema käest lõbusalt küsis, et kas ta ise ka märkas, et ei mänginudki G-duuri, ja et kas ta teab, mida ta tegelikult mängis. Õnneks Liisa teadis :).  Siis nad naljatasid, et "Sa vist arvasid, et G-duur on liiga lihtne, et mis sellest ikka mängida".  Üldse sai Liisa neilt ainult kiita sellest hoolimata, et üks lugu vahepeal kinni jooksis ja ta pidi natuke tagasi võtma. Ja hoolimata sellest, et need F-duuri kadentsid ka ei tahtnud esimese raksuga välja tulla. Ja et prima vista (noodistlugemine) oli ainult 90% õigete nootidega. Hoopis kiideti ilusat klaverimängija kätt ja oskust seda kätt kasutada eri karakterite loomisel. Kiideti ka seda, et väikestest viperustest hoolimata ikka edasi läks. Ja märgiti sedagi, et prima vistas võttis päris kõva tempo.
Eks me ise olime ka päris rahul, sest võrreldes eelmise õhtu ettemängimisega, oli see nagu öö ja päev. Lood olid iseloomudega ja kõlavad, mitte halli udu sees venimised.
Kaarel ainult märkis, et küll on Liisal ikka hea elu, et kõik õpetajad nii sõbralikud on. Eks tal tuli vist muusikakeskkool meelde. Seal poleks nii kergelt pääsenud.