Peaaegu oma koer

Meil on praegu oma hundikoer - Jaqueline.
Omanikud - kohalikud eestlased - sõitsid nädalavahetuseks Eestisse ja tõid reede õhtul koera koos koeratoiduga meile.
See on juba teine kord meil teda hoida. Esimene kord oli umbes kuu aega tagasi.

Jaqueline on noor ja väga rõõmus koer. Ja hirmus müraja. Varjupaiga-minevik ei paista temast küll välja. Samas aga on ta hästi sõnakuulelik ning teda saab isegi lahtiselt aeda jooksma lasta. Ja võib lubada lastel teda rihma otsas jalutama viia. Ära ta ei jookse. Liisa käiski eile ja täna temaga pikad tiirud jalutamas. Ja ega Johangi kehvem olla saanud.
Oskar müraks temaga toas kõigest jõust, aga me peame teda ikka keelama, et ta kutsule haiget ei teeks. Ja kui lapsed midagi muud teevad, viskab koer kuskile pikali, aga soovitavalt nii, et on kellegi lähedal või lausa vastas.
Öösel magab ta meil esikus.
Lapsed on muidugi vaimustuses.
Nii vahva on ju koera omada.
Ja ega meil suurtel ka midagi selle vastu pole. Selline ajutine koerapidamine on päris tore.