Nõelumist ja nõelamist

Oskar kukkus meil augustis seljaga kapi serva vastu. Ja seal oli metallist liistakas, mille külge sai ühte toru kinnitada.
Tulemuseks oli korralik seljahaav. Niipalju sügav, et tehti sisemised õmblused sulava niidiga ja välimisi veel neli tükki peale.  Ja plaastridki pandi õmbluste vahele ribadena toeks. Minule üllatuseks öeldi, et selg  on väga liikuv koht, kus haav hästi kinni püsida ei taha.
Praeguseks on juba paranenud, ainult plaastrite liimijäljed pole veel päris maha kulunud.

Vaid veidi aega pärast niitide väljavõtmist läks Oskar oma lasteaiarühmaga metsaretkele ja sai seal korralikult nõelata. Laubal oli neli torkekohta, põsepeal üks, kukla taga kaela peal ka üks ning siis veel üks käe peal ja üks koguni kõhu peal. Nii palju lugesin hiljem kokku, algul nägime laubal vaid kolme.
Oskar rahunes kohe, kui koju sai ja esialgu ei tundunud ta isegi paiste minevat. Konsulteerisime  telefoni teel arstiga ja otsustasime, et kuna ta näib mürki hästi taluvat, siis viitkümmet kilomeetrit me seekord traumapunkti maha sõitma ei hakka.
Noh, peale lõunaund paistetasid silmaümbrused korralikult üles. Mujalt kusagilt mitte miskit, ainult silma ümbert. Ja järgmisel päeval nägi Oskar välja nagu hiina poiss, silmade asemel ainult väikesed pilud. Kolmandal päeval - pühapäeval - juba hakkas järele andma ning esmaspäeval saime ta jälle lasteaeda panna. Täielikult oma nägu oli ta küll alles teisipäevaks.