Haiguse ajal

Ma olen ikka püüdnud lastele osta asju, millega/millest saaks midagi TEHA.
Seekord tõin Nõmme keskuse nurgalt raamatupoest Liisale kaasa soodsa nelikpaki Fimot - plastiliini, mida saab praeahjus kuumutades kõvaks teha.
Kuni poisid olid haigusest "lödid", meisterdasime meie Liisaga pakendil näidatud hobuseid. Algul pidime kumbki tegema oma hobust, aga varsti palus Liisa mul aidata teha seda ja seda ... ja seda, kuni kokkuvõttes tegingi kaks hobust valmis.
Kuid Liisa peab neid siiski enda omadeks ning ei suutnud kuidagi ära oodata, millal nad ära kuumutatakse. Liisa osa voolimises piirdus eelkõige pimeduses helendava fimo helendusomaduste uurimisega. Pidevalt lippas pimedasse WC'sse vaatama, et kuidas ikka helendab ja kas teise värviga segatult ka helendab...
Eks ülejäänust teeme pärleid või midagi. HELENDAVAID. Ja triibulisi. Ja tavalisi.



Kui Fimo osutus rohkem emme mänguasjaks, siis Selverist laadapäevade ajal ostetud magnet-konstruktorid läksid "täiega" asja-ette. Need annavad hetkel isegi legodele silmad ette. Johan on neist teinud juba ei tea mida kõike ning Liisa ja Oskar tegelevad nendega samuti meeleldi. Igal juhul saab Liisagi nüüd kuuest ruudust karbi tehtud ilma vähimagi probleemita - alguses aga ajas see pinnalaotuse arvestamine ta üsna segadusse.

Liisaga oleme ka iga päev õppinud - kuigi tal oli vaid esmaspäeval kerge palavik, pole ma julgenud teda nakkusohu tõttu veel kooli saata.
Tuleb mainida, et minu esíalgne hirm lapse teise poolaasta töövihikuid vaadates on täiesti asjatuks osutunud.
Mis siis, et arvutatakse ja kirjutatakse hoopis rohkem ja keerulisemaid asju kui eelmisel poolaastal, Liisa on sellega ilusti kohanenud ja pole mingit probleemi.