Koolivaheaeg

Liisa tõi koju lehe, kus oli ise hinnanud oma edasijõudmist soome keeles, matemaatikas, loodusõpetuses, laulmises ja kunstiõpetuses. Iga aine nime taha oli joonistanud naeratava näo, ainult kunstiõpetuses tõsise näo. Kolmas variant oleks olnud kurva suuga nägu, aga seda tal õnneks vaja ei läinud.

Tema enda kommentaar kooliveerandile oli, et "tundub, nagu oleksin ainult kaks nädalat koolis käinud". Nii et järelikult meeldib. Vähemalt praegu.
Kooliaasta alguses elasime esimesed paar nädalat iga õppetundi ja iga koolipäeva terve perega läbi. Kuid veerandi lõpus ei vaadanud ma igal õhtul isegi koduseid töid üle. Sellest piisas, et Liisa ütles lihtsalt, et õppis ära. (Tegelikult ma püüan ikka enamasti kontrollida, sest näiteks matemaatikas tuleb tal kergesti lohakusvigu sisse - kasvõi liidab kui tuleb lahutada, või jätab võrdusmärgi kirjutamata.)
Millegipärast kartsin kogu aeg, et nad Soomes liiguvad aeglasemalt edasi kui Eesti koolides. Aga vestlesin eile ühe inimesega, kelle laps läks RAM-kooli esimesse klassi ja tundus, et seal minnakse emakeeles ja matemaatikas veelgi aeglasemalt edasi. Või õigemini alustatakse sellest punktist, mis lasteaias/eelkoolis juba läbitud on. Samas - muusikaõpetuses õpitakse Eestis juba rütme, Soomes lihtsalt lauldakse ning inimeseõpetust ja inglise keelt Soomes esimeses klassis ka veel ei ole.
Rütmidega õnneks meil probleemi pole - oma rütmid ja noodid saab Liisa klaveritunnist kätte. Nüüdki jäi tal vaheajaks teooria töövihikust paar ülesannet teha.
Tavalisest koolist vaheajaks õppida ei antud.