aa, nüüd ma tean ...

Johanil on viimasel ajal kombeks alustada niimoodi lauset. Aeg-ajalt. Ja see kõlab alati innukalt, sellise "ahhaa-elamuse" efektiga.
Oleks ju tore, kui tõepoolest tema teadmised järjest täieneksid, aga enamasti tähendab selline algus, et ta on järjekordse asja välja mõelnud, mis on paremal juhul pooltõde. Ilmselt loob tema aju nii kergelt igasugu seoseid ja hüppab üle tühimike, et tekivad ilusti kõlavad aga tegelikkusega vastuolus olevad arusaamad.
Näiteks:
.... kui palju magusat süüa, siis pisikud kasvavad järjest suuremaks ja suuremaks.
.... kanad munevad kahesuguseid mune. Ühed on söömiseks ja teistel on tibud sees.
jne. jne.
Ja emme ei suuda kunagi naeru tagasi hoida - just selle "aa, nüüd ma tean..." pärast.

Mõtlen vahel tõsisemalt ka, et milliseks peab küll kujunema tema analüüsivõime, et ta tulevikus iseseisvalt hõbeda räbust eraldada suudaks. Ja kui kiiresti peab ta suutma üle parda heita ja unustada valed seosed!
Loodetavasti kehtib ka siin see, et harjutamine teeb meistriks.