kurb lugu

Lapsed tulid suure rutuga teatama, et aias on lind. Ja et sellel on üks silm verine ja tiiva juures auk.
Läksin siis seda asja kohe ise lähemalt vaatama.
Muru peal kössitas üsna suur harakapoeg, kes kõigi märkide kohaselt oli mõne suurema linnu käest korralikult peksa saanud. Auku just tiiva peal polnud, lihtsalt suled olid seal veidi kokkukleepunud, aga ühte silma tõepoolest ei olnud.
Õnneks nägi ka harakapoja enda nokk piisavalt ohtlik välja, nii et lapsed polnud teda puutunud, kuigi ta eest ära ei hüpanud.
Mis teha? Abita jätta ei saa, aga teisest küljest eriti aidata ka ei oska. Ning vigast harakapoega pidama hakata oleks ka meie reisimiste pärast üsna võimatu.
Proovisime siiski teda vihmaussidega toita. Kaevasime neid kompostihunnikust. Ning tõime laste liivavormiga vett. Aga linnuke ei teinud kummastki välja. Proovisin joota nii, et silitasin märjaks kastetud vihmaussiga tema noka pealt. Paar neelamisliigutust ta siiski tega, aga siis vajus silm kohe uuesti kinni. Ju oli nõrkus nii suur.
Jätsime talle siis vett ja leotatud saiatükke nokaulatusse ning läksime ise tuppa. Varsti tuli Liisa rõõmusõnumiga, et kõik on söödud ja lind mitu meetrit eemal põõsa all magamas. See tundus kuidagi kahtlane. Proovisime saiatrikki korrata veel kahel korral ning lõpuks jõudsin arusaamisele, et ilmselt käib mõni teine lind või elukas neid söömas, harakapoeg aga lihtsalt hüppab siis hirmuga teise eest ära.
Kolmandal korral oli ta meie aiast kadunud.
Liisa lootis, et ta leidis tee oma pessa tagasi.

Aga ülejärgmisel päeval leidsin ma mullahunniku otsast ühed tiivad... .

Lastele me seda ei rääkinud.