Pikk päev

Kasutasime tänase sooja päeva siin maksimaalselt ära.
Tegime õuetöid, mis jaksasime.
Esiteks vähendasime aianurgas kasvavat kirsivõsa, sest sel nädalal veetakse me eelmisest aastast saadik seisvad oksahunnikud lõpuks minema. Tõsi küll - Oskar sellest tööst eriti ei pidanud, sest tahtis varsti tuppa tagasi. Ning seejärel tahtis, et emme ka tuppa tagasi tuleks. Ja seda väga häälekalt ning korralikult pisaraid valades. Emme siis käiski teda rahustamas. Lausa kaks korda.

Seejärel läksid issi ja Johan autoga motika poodi ning meie Liisa ja Oskariga kohalikku toidupoodi. Meil oli salaplaan Oskar vankrisse magama saada, aga ta punnis visalt vastu.
Tavaliselt on nii, et niipea kui Oskar vankrisse pikali panna, jääb ta kohe ka magama. Seekord aga ei lasknud ta end kuidagi pikali panna, vaid hoidis visalt vankriservast kinni ja istus. Ja minu jõuvõtted jooksid ainult kisa saatel liiva. Kui poering oli tehtud ja sellele lisaks veel külaring ja siis oma aia ring, ning oli näha, et ta praktiliselt juba "püstijalu magab", nügisin ta lõpuks oma peaga pikali. Kätega panemise peale oli ta karjunud, nüüd aga naeris lõbusalt. Ja magas selsamal hetkel.
Ma ise olin ka juba selle pika jalutamise peale nii väsinud, et oleks tahtnud pikali visata, aga et homme lastega Eestisse lähen, tuli aiatöödega siiski mingi järje peale saada. Ning huvitaval kombel tuli jõudu töötades juurde, rohkemgi, kui ehk magades oleks tulnud. Nii me siis tegimegi veel kaks peenart ning külvasime veel porgandit ja ube. Liisa korjas nõgesesupi jaoks nõgeseid. Johan seisis minu kõrval ning kordas ajuti: "Onju tore oma aias töötada!" ise karvavõrdki liigutamata. :)
Aga tegelikult oli küll väga tore. Päike paistis soojalt ja lapsed said sel kevadel esimest korda olla isegi T-särgi väel.
Kui tuppa tulime, keetsime igakevadist nõgesesuppi.
õhtul aga paistis aknast vikerkaar - lõunakaarest, Eestimaa poolt, kuhu homme sõitma hakkame.