Kurb uudis

Eile õhtul saime teada, et meie vanaema juures pole enam kass Matut. Oli jäänud juba nii vanaks ja viletsaks, et ei söönud ja jalad ei kandnud...
Nii harjumatu on sellest mõelda. Ta oli ikkagi kõigile meie lastele esimene kass. Ja meie lapsed olid temale esimesed ja ainsad lapsed. Liisat kartis ta alguses lausa paaniliselt. Pikapeale aga harjus. Johani ja Oskariga aga leppis juba nii, et Oskar võis teda vahel sabastki sikutada.
Tõsi küll - tal oli ka autoriteeti. Kui ta segamist ei tahtnud, piisas ainult tema pilgust ning lapsed käisid suure kaarega mööda.

Johan püüdis mind eile lohutada, ütles, et tema toob meile uue kass Matu, keda silitada. Rohelise ja musta...