Johaniga poeteel

Viimasel ajal käime poes peaaegu iga päev või koguni mitu korda päevas. Seda Johani nõudmisel ja sellest hoolimata, kas pood on lahti või mitte. Näiteks eelmisel pühapäeval käisime kõigepealt vaatamas, et emme sõnad, et pood on kinni, peavad paika, ning veidi aja pärast oleks peaaegu pidanud minema uuesti vaatama, et äkki on ta nüüd juba lahti tehtud. Johan teeb poekäike alati Liisa vana roosa jalgrattaga - jalgrattasõit on talle praegu uus ja väga huvitav asi. Tüüpilise poisina hõlmab jalgrattasõit tema jaoks enamat, kui lihtsalt teel püsimist. Tuleb kartmatult eksperimenteerida - suure lõbuga harjutada vastu kõnnitee äärekivi sõitmist, kõnniteelt alla sõitmist, poe-esist kaldteed mööda sõitmist ja muidugi pidurdamist. Seda viimast täiesti ootamatutes kohtades ja väga järsult. Loomulikult ei saa ka lompidest kuidagi MÖÖDA sõita. Jalgrattasõidule lisab vürtsi veel seegi, et me jalgratta abirattad pole päris korralikult välja rihitud ning samaaegselt maha ei ulatu. Nõnda võib ratas kõikuda üsna suure amplituudiga ning sellega võib ka kukkuda. Ikka kohe mitu korda poetee jooksul.


Kuri rebane
Aga täna kodus - olin tüdinenud kolme põrsakese jutust ning rääkisin Johanile hoopis muinasjutu hundist ja seitsmest kitsetallest. Seda pidin siis rääkima rohkem kui viis korda järjest, kuni Johan oli selle nii ära õppinud, et oskas juba ise suunavate küsimuste abil jutustada ning mina enam ei viitsinud. Seda nalkajam oli õhtul kuulda, et ta tahtis, et ma räägiksin uuesti selle loo "kurjast rebasest, kes ühe lambatalle ära sõi".