Liisa ja mõistatused

Juba mitmendat õhtut tahab Liisa mõistatusi mõistatada. Ikka nii, et ühe ütleb tema ja mina mõistatan ning siis vastupidi. Esimene mõistatus, mille Liisa mulle ütles oli selline: roheline ja krooksub. Arvasite ära? Muidugi konn. :)
Samas valdab ta ka järgmist stiili:
Liisa: Mõista-mõista mis see on- roosa ja ei liigu.
Mina: ei tea...
Liisa täie enesestmõistetavusega: Mh :), see on ju roosa seep!

Mõni tema mõistatus seevastu kukub ka täiesti asjalik välja. Nagu näiteks see: Potis on, aga ei kee (minu täpsustus: potti pannakse aga ei keedeta)?
Kes arvab ära?

Eelkõige tahab ta aga ise mõistatada. Need klassikalised "lipp lipi peal- lapp lapi peal ilma nõela pistmata" on talle liiga rasked (olgem ausad - eks peaaegu kõigile meile on need vastused ikka lapsepõlves ette öeldud) ning tuju kaob kiiresti, kui järjekordselt ei õnnestu ära arvata. See-eest omatehtud a'la "traavib, kappab ja lehvitab lakka" meeldivad talle väga. Kuigi ka siin paneb ta vahel mööda, nii et peab vihjeid andma. See käib meil umbes nii:
"Väike majake, tuhat elanikku ......... need elanikud on hästi väikesed ....... majake on okastest....
Üks hobu veab, kümme vankrit tuleb järgi .... need vankrid on üksteise taga...." (rong)
Aga minu mõistatuse peale "päeval puhkan, öösel töötan, olen hästi pehme ka" arvas Liisa, et see on Oskar :)